Erinevad ajastud ja stiilid

Vana-Egiptus

Vana-Egiptuse tsivilisatsioon sai alguse 5000 a. tagasi, kui algas vaaraode valitsemine. Vaaraod maeti püramiididesse, mida olid ehitatud terve vaarao eluaja. Pojad pärisid isadelt ameti.

Vana-Egiptuse ühiskond sarnases püramiidile. Orjadel ei olnud mingeid õigusi. Kõige kõrgemal positsioonil oli vaarao, siis peaminister, järgnesid kuningliku pere liikmed, kirjutajad, ametnikud, templipreestrid, käsitöölised ja talupojad. Kokku oli ühiskonnas 5 ühiskonna "pulka".

Vanad egiptlased uskusid, et jumalate hinged elavad templites. Iga templi südames asus jumalakuju. Seda võisid vaatamas käia vaid vaarao ja ülempreester. Naised pidid jumalaid lõbustama. Ülempreester viis kolm korda päevas pühakotta sööki ja jooki

Riietus

Mehed. Mehed kandsid piklikust riidetükist niudevööd või põlle. Riie mähiti ümber keha ja kinnitati vöökohalt paelaga nii, et üks riide ots rippus lahtiselt ees. Vaaraode rõivastuses arenes lahtine ots rikkalikult dekoreeritud kolmnurkseks põlleks. Õlgadel kanti lahtist katet või loomanahka.

Naised. Naised kandsid õhukest kehale liibuvat särgitaolist rüüd, mis ulatus rinnast pahkluudeni. Seda hoidsid üleval üks või kaks õlapaela. Kleit oli kitsas ja võimaldas vaevu liikuda. Kõrgest soost naiste ja orjataride rõivastus oli peaaegu ühesugune, sotsiaalse kuuluvuse erinevuse määras ainult kasutatud riide kvaliteet.

Kogu vaba elanikkond kandis taimsetest kiududest parukaid - need asendasid peakatteid ja kaitsesid päikesekiirte eest. Paruka kuju ja mõõtmed näitasid kandja sotsiaalset kuuluvust.

Kosmeetika

Kõik eagrupid, naised, mehed ja lapsed, sõltumata klassist kasutasid meiki.   Populaarsed värvid meikides olid must ja roheline. Rohelist värvi peamiselt ainult silmadel ja selle sümboolsest tähendusest pole teada. Roheline värv on pärit vase oksiidist. Kolmandal dünastia ajastul kasutati rohelist värvi silmalaul üleni, kulmudest ninani. Hiljem, alates 11 dünastiast alates piirduti rohelise värvi kasutamist ainult kulmul ja silmanurkades, kuid lõpuks selle kasutamine lõppes ja asendus musta silmavärviga. Musta värviga tehti tugevad kontuurid silmade ümber, et silmadele rohkem rõhku saada. Musta värvi kutsuti koliks ja seda tehti antimonipulbrist.  Selle kasutamine jätkus kaugele, kopti ajastule välja. Hiljem asendus sulfiid musta pigmendiga. Pastat koostise omas silmavärv siis, kui segati oksiidi või sulfiidi ja vett või kummi taolisest materjali. Värvi kanti silmadele tikuga, mis oli tehtud puust, pronksist või klaasist. Lisaks silmavärvidele kasutasid egiptlased ka punast huulevärvi ja põsepuna. Punane värv saadi segades ookerpunast rasva või kummiga. Küüned värviti hennaga kollaseks ja oranžiks. 

Juuksestiil

Egiptlaste välimuse eest hoolitsemine ei piirdunud lihtsalt riietumisega või keha õlitamisega. Isegi juuksestiilil oli tähtsust vanas Egiptuses. Juuksestiilid varieerusid vanuse, soo ning sotsiaalse staatuse järgi. Lastele olid omad reeglid, mis kehtisid juuste kohta. Tavaliselt pügati lastel pea paljaks või lõigati lühikeseks väljaarvatud ühte juuksesalku, mis kammiti vasakule poole pead. Salgust tehti s-kujuline lokk, ning see sümboliseeris lapse noorust. Sellist juuksestiili kandsid nii poisid kui ka tüdrukud kuni nende puberteedieani. Vanemaks saades poisid ajasid oma juuksed koguni ära, aga tüdrukud lasid tavaliselt teha endale patse või hobusesaba. Tantsijatüdrukud kandsid peenikesi punutuid patse, mis olid hobusesabaks kinnitatud. Patside otsad pidid olema lokkis või pärlitega kaunistatud. 

Meestel tuli juuksed lühikeseks lõigata, kuna kõrvad pidid nähtaval olema. Sarnane juuksestiil kestis niikaua kuni juuksed vanadusest hõrenema hakkasid. Üldiselt võib öelda, et meestele kehtisid kindlad reeglid isegi juustestiili kohta. 

Naistel juuksestiil oli natukene vabam ja unikaalsem. Naise seas oli populaarne juukseid pea ligi hoida. Juuksed olid lokkis, loomulikul või siis keemilisel viisil. Vana Riigi ajal naistele meeldisid lühikene lõige, umbes kuni kõrvadeni. (Sptimes)

Peakatteid üldiselt ei kantud. Vaaraode peakate, pschent, oli kõrge, juukseid täielikult. See koosnes Ülem- ja Alam- Egiptust sümboliseerivast kroonist. Peakatet on näha paljudel seinamaalingutel, relijeefidel ja skulptuuridel Ramses II peas. Vaaraode tseremoniaalses peakattesse sisaldus rohkelt sümboolikat. Selle küljes võib näha nii jaanalinnu sulgi, mis olid pühitsetud Osisrisele, kui ka kuninglikku kobrat või päikeseketast.

Kunst

Kunstnikud maalisid majade ja hauakambrite seintele ning templite sammastele. Värve saadi looduslikest ainetest - kivimitest ja mineraalidest. Värvid on säilitanud oma erksuse paljude templite ja hauakambrite seintel meie päevini, kuigi värvimisest on möödas 5000 a.

Kirjutamine ja haridus
Vanad egiptlased kasutasid piltkirja-hieroglüüfe-templite ja hauakambrite seintele kirjutamiseks. Kulus 10 aastat, et saada selgeks sadu hieroglüüfe. Koolis käisid ainult poisid. Nad õppisid astronoomiat, matemaatikat, astroloogiat, tarbekunsti, mitmeid mänge ja spordialasid. Tüdrukud olid emadega kodus.

Vana-Kreeka

Vana-Kreeka ehk Hellas oli vanaaja maa, mida asutasid muinaskreeklased ehk hellenid.

Tänu oma asukohale Lähis-Ida tsivilisatsioonide ja palju vähem arenenud Euroopa vahel täitis Kreeka vanal ajal pideva kultuurivahendaja rolli.

Antiik-kreeklased armastasid alasti olla

Alastiolek väljendas Antiik-Kreekas vabameelsust ja demokraatiat, seda peamiselt ajaperioodil 480-330 aastat eKr. Võib lausa väita, et alastiolek oli tol ajal sama moodne kui omal ajal kuluvad teksad. See oli nagu demokraatlik vormirõivas, millega poosetasid iseteadlikud, treenitud ja edukad noored mehed. Alasti keha oli privilegeeritud ja intellektuaalse kreeklase vastus primitiivse rahva püüdlustele efektsete luksusrõivaste abil oma rikkusega uhkeldada.

Juuksestiil

Muistse Kreeka ajastul said ilusalongid alguse. Filosoofid, kirjanikud, luuletajad ja poliitikud vahetasid kõiksuguseid uudiseid just sellel ajal kui neid raseeriti, lokiti, maniküüriti, pediküüriti või hoopiski masseeriti. Juuksed olid üldjuhul pikad, tumedad ja paksud, loomulikult või kunstlikult lokitud ning erinevatesse kujunditesse seatud, populaarsed olid igasugused metallist ja riideribast tehtud peaehted.

Sel ajastul avastasid naised võimaluse kanda juukseid hobusesabas. Et juuksed paremini läigiksid ja lõhnaksid kaunilt, võeti appi õlid, vahad ja pumatid. Blondid kiharad olid Muistses Kreekas haruldased, neid ka imetleti ja sooviti, et sellist väljanägemist saavutada pleegitati juukseid kaaliumkloriidi vee -ja kummeli tõmmise seguga. Muistse Kreeka soengud olid tihti meistriteosed, millele aitas kaasa arenenud ja haritud ühiskond ning suur teenijate hulk.

Kõik mehed, väljaarvatud sõdurid, lõikasid oma juuksed lühikeseks ja kandsid habet. Meeste juuksurisalongid olid populaarsed ja tähtis osa ühiskondlikust elust. Seal arutasid mehed poliitikat, uudiseid, filosoofiat ja rääkisid kuulujutte

Kosmeetika

Kosmeetikat kasutati kergelt, naised soovisid näha välja kahvatud. Iluetaloniks oli Aphrodite. Nahka niisutati meega, kaitsti ja jumestati st  löödi läikima, oliiviõli abil. Viimasesse segati ka lõhnastamiseks aineid. Oliiviõlisse segatud süsi abil saadi lauvärv ning purustatud rauaoksiidist ruuž. Viimast segati ka mesilasvahaga, et saada pasta huulte kaunistamiseks.    

Riietus

Mehed käisid harilikult palja peaga; siiski armastasid nad mõnikord kanda rohelist pärga peas, peaasjalikult kõnelejad rahvakoosolekul, võitjad Olümpose pidudel, ohverdajad ja ka kõrgemad riigiametnikud. Naised kandsid välja minnes kas pearätti, tanu või ehteid. Väljapaistvamad naised kandsid õlgkübarat, päikese varju ja lehvikut, kaelas ja käsivartel kullast ja elevandiluust ehteasju.

Mehed ja naised kandsid suvel linast riiet ja talvel villast. Rõivastus koosnes kas lühikeste käistega või käisteta alusrõivast, mille peal kanti ülerõivast. Viimane kujutas endast suurt nelinurkset villast riidetükki, mis ilusti voltidesse langedes kattis keha kaelast jalgadeni. Riided värviti heledat värvi või pleegitati valgeks. Jalas kandsid nad sandaale. Riideid võis osta agoraalt (linnaturult) aga see oli kallis. Enamus inimesi tegid endale ise riideid. Riideid tegi pereema, tema tütred või naissoost orjad.

Aeg-ajalt võidi osta rändkaupmehelt juuksenõelu, sõrmuseid ja kõrvarõngaid, aga ainult rikkad said seda endale lubada. Mõlemad –mehed ja naised –lõhnastasid ennast. Parfüümi tehti lilli ja taimi keetes.

Arhitektuur

Kreeklaste elamud olid ühekordsed ning võrdlemisi lihtsad. Keskel asetses õu, mida piirasid sammastik ja elu- ning tööruumid.

Sammas on kreeka arhitektuuri kõige iseloomulikum detail. Kreeka arhitektuuris eristatakse kolme stiili - dooria, joonia ja korintose stiili.

Kreeka templeid kaunistasid suured kujud ning kaunid maalid, need olid enamasti jumalate pildid ning maaliti väga eredais värvides.

Kunst

Vana-Rooma

Riietus

Ehtne Rooma kodanik  pidi kandma toogat, mis oli ametlik riietusese, mis koosnes ühestainsast valgest raske villase riide tükist, mida oli  tülikas seljas pidada. Mugavam oli tuunika, mis koosnes kahest kokkuõmmeldud riidetükist ja kinnitati keskelt vööga. Tuunikat kandsid ka naised, nemad pidid lisaks kandma avalikes paikades Rooma matrooni rõivaeset stola´t, ilmekat mantlit, mis kattis nende keha üleni. Toas kandsid roomlased kannata kingi (socci), õues nahast sandaale (soleae). Tänaval kanti jalas kinniseid nahkkingi (callei). Kes tuli Rooma lõbureisile, võis eirata ametlikku rõivastumistava ja olla riides nagu kõik reisijad: kanda lihtsat tuunikat, mis ulatus põlvedeni, ja selle peal kapuutsiga mantlit (paenula).Kui ilm oli soe, siis kaitsti end päikese eest laiaäärelise mütsiga.
Senaatorid kandsid Rooma kodaniku ametlikku rõivast toogat, mille serva oli kootud lai purpurivärviline vööt (laticlavium), jalas kandsid nad punaseid pükse (calceus senatorius). Sõrmes oli neil ametitunnusena kuldsõrmus.Roomlaste peamiseks riietusesemeks oli lihtne särgitaoline tuunika. Vaba kodanik mähkis selle peale villasest kangast valge tooga, kusjuures parem käsi ja õlg jäid vabaks. Seda võis kanda vaid täisealine roomlane. Tooga piiras liigutusi, kuid muutis kõnnaku pidulikuks. Toogat sai selga panna ainult teise inimese abiga, sest kõik riidevoldid pidid õigesti langema. Saamatult riietatu üle tänaval irvitati. Avaliku ameti taotleja esines lumivalges toogas, mida kutsuti candidati. Siit pärinebki sõna "kandidaat".
Keisririigi ajal hakkasid paljud tänaval käima üksnes tuunika väel. Selline kommete langus ja häbi kutsus esile aristokraatide rahulolematuse. Tsirkusesse ja amfiteatrisse lubati tulla vaid toogas.
Pükse ja sukki roomlased ei tundnud, kuid põhjapoolsetes provintsides hakati neid germaanlaste eeskujul kandma - külm tegi roomlastele liiga. Kuna riietuses oli tegumood ühesuguselt lihtne, siis näitas kandja seisundit materjali hind.
Tavaliselt valmistati riided villast. Villane riie imas hästi niiskust ja hoidis külmetamise eest. 1. sajandil ilmus kallis hiinasiid. Kõige luksuslikum riietusese oli ülikallis purpurmantel. Jalas kanti sandaale, tänaval ka kingi ja saapaid.
Naised kandsid kandadeni ulatuvat stoolat, mis olid vöökohalt kinni seotud. Idamaa siid ja puuvillane riie muutsid Rooma naiste riietuse kirevamaks ja kergemaks kui meeste oma. 

Tooga

Stoola

Paenula

Sandaal

Kosmeetika

Rooma naised veetsid päevas tunde enda sättimisega, kasutades seejuures orjade „teenust“. Nagu Kreeklasedki käidi päevas mitu korda vannis, raseeriti pimsskivi abil, õlitati masseeriti, turgutati väsinud nägu turgutati eesli piima, mee, jahu ja veinipäradega. Nii mehed kui ka naised kandsid parfüüme, mis olid tehtud lilledest ja vürtsidest. Make up oli Kreeklaste omast palju värvikam ja sarnanes rohkem kreeka prostituutide omaga. Meigi põhi oli valge ja nagu Kreeka naisedki, saavutati see puuderdades nägu seatina pulbriga.

Silmad olid kontuuridega välja joonistatud ja kulmud esile tõstetud Kohli (saadud Egiptusest),
stibnite (must pulbriline antimontrikloriid), plii või tahma abil. Põsepunaks kasutati raudoksiidi, punast seatina või karmiini (mida saadi košenill putukast). Viimast kasutati ka huulte toonimisel.
Ka Rooma mehed pöörasid oma välimusele suurt tähelepanu. Nad hellitasid oma nahka parfüümide ja ravivedelikega. Samuti ei olnud neile võõras make up, kuid mitte sellisel määral kui naised seda kasutasid.

Juuksestiil

Soengumood muutus naiste hulgas väga oluliseks ja see muutus kiiresti. On isegi oletatud, et naised ajasid ennast kiilaks, et kiiresti panna pähe soovitult ja moodsalt sätitud soeng (parukas). Väga moes oli olla blond. Mõnedki naised eksperimenteerisid pleegitajatega ning loomulikult olid sellel sageli katastroofilised tulemused. Lihtsam oli kanda parukat, mis oli tehtud põhja Saksamaalt toodud orjatüdrukute juustest. Seaduse kohaselt kandsid prostituudid kollaseid parukaid. Soengute kaunistamiseks kasutati vääriskividest ja metallidest tehtud kamme ja lõkse.

Varajase Rooma mehed olid habetunud ja kandsid üsna pikki juukseid. Vabariigi ajal olid habemed endiselt päevakorral, aga juuksed lõigati juba lühikeseks. Hiljem, umbes 200 eKr, muutus raseerimine vägagi levinuks. Habemeid kandsid ainult filosoofid ja õpetlased, soovides järgida Rooma tarkade stiili. Juuksed olid suhteliselt lühikesed, kuid hästi õli- või vahatatud. Kasutati ka kuumi tange lokkide tegemiseks ning soengustiilid olid üldjuhul suunaga ette. Seda kasutati ka kiilaspäisuse varjamiseks, mida peeti inetuks ja mida püüti ravida kõiksuguste haisvate vedelikega.

Barokk

Barokk on stiil, mis on iseloomulik 17. ning osalt 16. ja 18. sajandi Euroopa arhitektuurile, kujutavale kunstile, muusikale ja ilukirjndusele.

Sõna barokk tuleneb portugalikeelsest sõnast barocco, mis tähendab ebakorrapärast pärli. See oli algselt pilkenimi, mis anti ajastule 18. sajandi keskel, kuna tol ajal peeti ajastu stiili ebaloomulikuks, kummaliseks ja liialdavaks. Kuid hiljem 19.-20. sajandi vahetusel, võetigi see perioodi nimetusena kasutusele.

Arhitektuur

Barokset arhitektuuri iseloomustavad sümmeetria, paraadlikkus, eenduvad ja taanduvad pinnad ning ornamentaalsete ehisdetailide ( maskorbaanide, festoonide, teokarbimotiivide) rikkus.

Eesti arhitektuuris oli barokk levinud alates ca 1640-50ndatest aastatest kuni 18. sajandi lõpuni. 17. sajandi baroki eeskujuks oli Eestis küllaltki lihtsakoeline madalmaade barokk, mis levis siiamaile Rootsi vahendusel. Itaalia (ja osalt ka Saksamaa) üli-dekooririkas barokk ja selle lopsakaim vorm rokokoo Eesti arhitektuuris olulisel määral ei juurdnunud.

Juuksestiil

Moes olid pikad juuksed. Üldiseks sai parukate kandmine. Esialgu olid moes peente, hiljem suurte lahtikammimata lokkidega parukad. Suure nn allonz paruka lokid võisid ulatuda kuni puusadeni. Parukas näitas kandja “väärtust”. Parukaid valmistati nii juustest kui ka kitsede ja hobuste karvadest. Eelistati blonde parukaid. Habe ja vuntsid kadusid, need säilisid ainult kuninglikel sõduritel – musketäridel.

Rõivastus

Barokkrõivad kujutasid endast sünteesi eelnevatest ja uutest suundadest – Hollandi ja Prantsuse aristokraatia moest. Barokkrõivastusele oli iseloomulik lopsakas maaliline figuur, vaba rõivastuse juurde kuulus aeglane “ujuv” liikumine ja keeruline tseremoniaalsus. Rõivastus oli ekstsentriline ja luksuslik, väga dekoratiivne ja rikkalikult kaunistatud. Kaunistuselementidena kasutati kõikidel rõivaosadel pitsi, linte, lehve, tikandeid, nööpe.
Väga oluline oli luksuslik aluspesu, mis kohati paistis pealisrõivaste alt. Dekoltee oli julge ja sügav.

Sai kombeks kanda erinevatel elujuhtudel erinevaid rõivaid: ballikleidid, 

jalutuskäigukleidid, buduaarirõivad, kodukleidid, jahirõivad jne.

 Nööbid olid tavaliselt vasest, tinast või hõbedast. Lemmikkalliskivi oli teemant, moes olid ka
 pärlid, mida

 kanti kaelas, kõrvas ja juustes. Nii naised kui mehed kandsid näol kunstsünnimärke. Need olid
 mustad

 ja erinevate kujudega: lilled, tähed, hobused jm. Selle moe üheks põhjuseks võis olla vajadus
 varjata rõugearme või pesematusest tekkinud nahavigu.

Renessanss

Renessanss oli Itaaliast alguse saanud ning 14.-16. sajandil väldanud periood Euroopa kultuuriloos. Ajastut iseloomustas eraldumine religioonikesksetelt väärtustelt inimesekeskse maailmapildi suunas. 

Arhitektuur

Suurenes ilmaliku arhitektuuri osatähtsus. Iseloomulik oli linnadesse purskkaevudega parkide ja väljakute rajamine. Moodi läks antiiksammastele toetuv kaaristu-ümarkaar, silindervõlv, kuppel. Seinapinda kaunistasid poolsambad ja pilastrid, simsid, girlandid (kipskrohvist lillevanikud).

Saksamaa Riigipäevahoone

Rõivastus

Renessansiajastul loodi esimesed raamatud rõivastest, juhendid selle kohta, kuidas rõivastuda ja make up’i teha, kuidas kõige paremini vastata kaasaegse moe nõuetele.

Naisterõivastus koosnes tavaliselt kolmest osast: aluskleit, kleit ja ülerõivas - simara.

Aluskleit oli tavaliselt väga õhukesest valgest riidest, pikkade varrukatega ja rikkalikult kroogitud. Kleidil oli liibuv, sageli nööritav pihaosa, väike ovaalne dekoltee, pikad kitsad varrukad ja vabade voltidena maani langev seelikuosa. Kleit võis olla eest lahtikäiv nn. mantelkleit. Ülerõivana kandsid naised erksavärvilist simarat- see oli käisteta ja küljeõmblusteta mantel, millel oli väga pikk ja lai volditud seljaosa.

Itaalia meeste rõivastuses ei olnud peaaegu üldse märgata rüütlikultuuri mõju.

Mehed kandsid tavaliselt linast alussärki, lühikesi linaseid aluspükse, liibuvat väikese püstkraega vesti, mille külge kinnitati paeltega kitsad pükssukad. Pükssukad olid valmistatud tihedast kalevist või seemisnahast, tihti olid  pükssukkadele õmmeldud nahast tallaalused, siis eraldi jalatseid ei kantud. Vesti võis asendada ka vöökohani ulatuv liibuv kitsaste varrukatega jakk.

Juuksestiil

Moes oli ebaharilikult kõrge laup. Selle saavutamiseks võidi laup paljaks raseerida. Lauba joont ei tohtinud segada isegi kulmud, seepärast kitkuti need sageli lihtsalt välja. Seda tegid nii naised kui mehed. Juustesse põimiti pärlitest ja korallidest keesid, soenguid kaunistati eriliste võrkude ja katetega.

Uus ilu ideaal 

Sündis uus inimese ilu ideaal, sündis uus Adam ja uus Eva. Renessansi inimene demonstreeris kogu oma olemisega – kehahoiaku, pooside, liigutustega seda uut stiili. Tema elamu, söömisrituaalid, meelelahutused ja riietus vastandusid rõhutatult keskaegsele käitumismallile ja maitsele.

 Renessansiinimene, nii mees kui naine, hoidsid pead uhkelt püsti, vaatasid otse ette, jälgisid ümbritsevat elu ja nautisid seda. Siiski, kui kõrvuti seisis abielupaar, siis naine vaatas kombeliselt maha.Mees jai jätkuvalt naise peaks ja valitsejaks. 

Eelkõige demonstreeris loomisvõimet kõik, mis rõhutas sugulist aktiivsust. Rõhutati sugude polaarsust. Mees pidi olema ülimehelik ja naine ülinaiselik. Naine kuulutati kaunitariks kui tema kehal on kõik emaduseks vajalikud eeldused. Kõige tähtsam oli rinnapartii.

Naine peab omama ka keskmiselt suuremat keha, tugevaid jalgu, laiu puusi, kumerat kõhtu.

Venus ja Amor

Rokokoo

18.sajandi 20-ndate aastate paiku sündis Prantsuse õukonnas rokokoostiil, mis püsis umbes poolsada aastat,  ta kasvas välja barokist, oli aga kergem ja mänglevam. Omamoodi sõnamäng on juba stiili nimetus- see pärineb prantsuse keelsest sõnast rocaille, mis tähendab tollal moes olnud kivikestest ja merekarpidest tehtud kaunistust aias.

Rõivastus

Moodi kogu Euroopas dikteeris prantsuse õukond. Nii lossides kui mõisates korraldati igahommikusi rõivastumistseremooniaid.

Rõivastust iseloomustas väline sära ja graatsiline kergus. Naisterõivastus arenes meesterõivastusest sõltumatult. Isegi lihtrahvas püüdis oma rõivastust vastavalt võimalustele moega kohandada.

Tugevasti kinninööritud korsetti kandsid kõik naised, ka väikesed tüdrukud.. Dekoltee suur ja kandiline või ovaalne, selle alt paistis pitsidega alussärk.

Seelik alguses lihtne, langes vabade voltidena, all kanti tärgeldatud alusseelikuid, paraadkleidi all puidust, vaalaluudest või metallist karkass. Hiljem hakati kaunistama seeliku alläärt.

Erinevaid kleite kanti pihiku ja seeliku peal. Algusaastail oli väga moes kontušš (contouche). 

See oli kleidi kaeluse külge kinnitatud seljaosa, mis langes laiade voltidena vabalt alla.

 30-ndatel aastatel oli kallist siidist õmmeldud kontušš kõige pidulikum õukondlik rõivas, 

vahel ka slepiga.

 Kodu-, tänava- ja reisikleidina kanti negližeed (nii nimetati kõiki kleite peale suure

 õukonnakleidi) sageli oli see avar, ilma vööta ja seljaosas volditud. 

                                                                Juuksestiil.

Rokokoo soengud on väga legendaarsed oma ebaloomulikkuse ja ebatervislikkuse tõttu. Soengukunstniku elukutse kerkis esile Louis XV ajal, tänu tema armukesele 

Madame de Pompadourile. Parukameistrid olid palju kõrgemalt hinnatud, kui juuksurid.

Stiilipidudel soovis iga naine olla teistest naistest kaunim ja silmapaistvam. Selle aja soeng oli

 kooslus lilledest, lindikestest ja kivikestest. Parukaid toestati traatidega ja täideti kõikvõimalike ehitusmaterjalidega, et need püsti seisaksid. Juuksed keerati ümber raami, mis oli täidetud vati,

 riide või põhuga ning tsementeeritud vastava pastaga. Niimoodi valminud soengud kujutasid

 laevu, linnupuure ja muud sellist koos kõige elavaga.

Soengud kõrgusid kuni 1,5 meetrini. Peale selle, et need olid suured ja katastroofiliselt 

ebamugavad, tuli neid kanda mitu nädalat ning seetõttu asus neisse elama palju ebameeldivaid

 lutikaid ja kirpe. Tööd said lõhnameistrid, kes proovisid näriliste elu põrguks muuta. Kasutati ka kratsimispulka, et kõige selle elavaga peas toime tulla.

.